Ameerika riiklikud huvid ja Venemaa

Ah, Ameerika riiklikud huvid... On sellised asjad üldse olemas? Vaadates superriigi arusaamatut visklemist eri majanduslike (Big Oil) ja poliitiliste (AIPAC) gruppide näpunäidete järele näib, et USA-l mingeid iseseisvaid riiklikke geopoliitilisi huvisid ei ole.

Näiteks sellest, kus Ameerika globaalsed huvid, mis tegelikult kattuvad suuresti Venemaa omadega, toodi ohvriks idealistlikule sahmimisele, on ka suhted oma endise külma sõja vastasega.

Tänases IHT-son kaks lugu, milles jõutakse põhimõtteliselt sarnasele seisukohale: Tugev Venemaa oma traditsioonilises regioonis võib küll tekitada minoorseid ebamugavusi, kuid suuremas plaanis aitab kaasa USA mõjuvõimu ja poliitiliste eesmärkide saavutamisele.

Ameerika diplomaatia "grand old man" Henry A. Kissinger - Unconventional wisdom about Russia.

Professor ja Venemaa ekspert Stephen F. Cohen - Wrong on Russia.

Kes siis ikkagi ohustab Iraagi julgeolekut?

George "Lame Duck" Bush ei ole enam rahul Iraagi šiiitliku (loe Iraani-meelse) valitsusega ning haub vaikselt plaani, et ehk õnnestub tal Saudi Araabia sõjalise abiga võim sunniitide kätte mängida. Paraku tähendaks see jälle Baathi partei (loe Saddami kliki) võimule aitamist ja võib oodata, et Saudid on mõneti skeptilised.

Gareth Porter'i ugu eilses Asia Times'is.

Võidab sellest loomulikult Iraan (aga Bush ongi oma kõik 8 valitsemisaastat seisnud põhiliselt Islamivabariigi huvide eest).

Ja angu arvata ongi, on jutt USA vägede lahkumisele järgnevast veresaunast ja kodusõjast paras udutamine. Kui asju mõistlikult ajada, siis Iraagi stabiilsus ainult võidaks. Mõistlik asjaajamine tähendab aga muidugi kolme kurjuse käsilase - Iraani, Süüria ja ÜRO kaasamist Iraagi julgeoleku tagamisse.

Ali Gharib'i lugu Asia Times'is.

EU-Venemaa tippkohtumine 26-27 juunil 2008

Äsja põrus Iirimaa rahvahääletusel läbi järjekordne Euroopa Liidu põhiseaduse projekt. Milline on tõenäosus, et EU poolt soovitav põhjalik ning detailne koostöölepe Venemaaga kinnitatakse kõigi 27 liikmesriigi parlamentide poolt?

Andrei Fedyashin ütleb selle kohta RIA Novosti kolumnis tabavalt:

The start of the talks has already been delayed several times, and we have enough patience to wait for the PCA's ratification. But we find it difficult to understand why Russia is being used as a guinea pig in the process of formulating a common European foreign policy.